Juura

(1) Menetlusabi antakse füüsilisest isikust menetlusosalisele, kelle elukoht on menetlusabi andmise avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis või kes on Eesti Vabariigi või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Elukoha määramisel käesoleva jao tähenduses lähtutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 artiklist 62. Muule füüsilisest isikust menetlusosalisele antakse menetlusabi üksnes juhul, kui see tuleneb välislepingust.

[RT I, 31.12.2014, 1 – jõust. 10.01.2015]

(2) Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui:

1) menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud ja sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile;

[RT I 2008, 59, 330 – jõust. 01.01.2009] 

2) menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude;

3) menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

[RT I, 10.11.2011, 5 – jõust. 01.11.2011 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus tunnistab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.] 

[RT I, 21.04.2011, 17 – jõust. 14.04.2011 Riigikohtu üldkogu otsus tunnistab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.]

(2¹) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 1 ja 2 puhul ei arvestata menetluskulusid, mis võivad tekkida menetluses tehtava lahendi peale edasikaebamisel. Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud varana arvestatakse ka ühisvara ulatuses, milles võib eeldada, et ühisomanikud võiksid seda mõistlikult kasutada menetluskulude katteks.

[RT I 2008, 59, 330 – jõust. 01.01.2009]

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei välista menetlusabi andmist, kui menetlusabi taotleja elukoht on mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis ja ta tõendab, et ta ei suuda menetluskulusid kohe või tervikuna katta elukohariigi elamiskulude tõttu, mis on suuremad kui Eestis.

(4) [Kehtetu – RT I, 31.12.2014, 1 – jõust. 10.01.2015]